Tarvastu valla ajalugu

Tarvastu (saksa keeles Tarvast, vanemais ürikuis Tarbast, Tarvis, T(h)arv(h)est, Taurus ja Tervest) on üks vanemaid kiriklikke kihelkondi. Esmakordselt on Tarvastu nime mainitud ürikutes 1234. aastal. Vanaaja uurija Herman Hildebrand leidis paavsti kogudest aruandekirja, mille järgi tollal oli olemas Viljandi maakond viie kihelkonnaga- Tarvastu, Paistu, Viljandi, Pilistvere ja Põltsamaa. Tarvastu kihelkond oli sel ajal 200 adramaad suur.
Asustusele jätsid hävitavaid jälgi 15. sajandi lõpul Tarvastu alale ulatunud venelaste rüüsteretked. 1481. aastal vallutasid venelased Tarvastu linnuse ja rüüstasid ümberkaudu tappes ja põletades. Vene kroonikate andmetel surid metsadesse varjunud külma ja nälja kätte. Osa rahvast viidi vangidena Venemaale.
Kuni 1582. aastani jäi Tarvastu ala koos endise Tartu piiskopkonnaga venelaste valdusse. 1582. Poola alla langenud, kujunes Tarvastust peagi iseseisev sõjalis-halduslik ühik- staarostkond.
5. jaanuaril 1588 läks Tarvastu staarostkond kuningliku donatsiooniga Karksi staarosti Georg Fahrensbachi haldamisele.
1624. aastal teostatud Rootsi maarevisjoni arvulistest tulemustest nähtub, et vahepeal Tarvastu ümbrust laastanud sõda ja eriti 1602. a. katk on asustust tugevasti hõrendanud. Adramaade üldarvust seisis 85,7% puustuses.

Rootsi aja lõpupoole tekkinud suur näljaaeg (1695-1697) laastas Tarvastut väga raskesti. Rahvastikku kahandas tugevasti ka Põhjasõda ja 1710 a. katk. Tarvastus suri katku 852 inimest, mis on üks väiksemaid katkuohvrite arve Viljandimaal.
Põhjasõja lõpust kuni 18. sajandi teise pooleni kasvas Tarvastu rahvaarv kiiresti.
19. sajandi neljakümnendatel aastatel tabas Tarvastut ikaldus ja nälg. Samal ajal puhkenud vene õigeusku pöördumine puudutas Tarvastut tagasihoidlikult.
Ärkamisajal oli Tarvastu rahvuslikult meelsuselt üks iseteadvamaid ja üritlikkuselt esirinnas seisvaid kihelkondi nii kohalikus kui ka ülemaalises ulatuses. Siin oldi tihedas kontaktis esijoones Paistu kihelkonna tegelaskonnaga, toetades ja mõjutades üksteist vastastikku.
Majanduses tegi kihelkond 19. sajandi teisel poolel suuri edusamme. Seda soodustasid talude suurus, lina- ja kartulikasvatus ning üldse edumeelsem põllupidamine.
1905. a. revolutsioon oli Tarvastus käärimiste- ja koosolekuterohke. Nõuti maad ja vabadust ning koostati palvekirju keisrile, peamiselt peremeeste nimel.
Vabadussõda nõudis Tarvastu kihelkonnast 41 ohvrit.
Nende mälestuseks paigaldati 1922. aastal Tarvastu Peetri kiriku seinale klaasiga kaetud ja kullatud raamidega ääristatud tahvel, millel olid kuldtähtedega nende 41 langenu nimed.