Arhitektuurimälestised

Kärstna mõis

Kärstna mõis on loodud 1678. aastal, mil ta eraldati naabruses paikneva Helme mõisa maadest. Alates 1740. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Anrepite aadliperekonnale. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Konrad von Anrep.
Mõisa kahekorruseline peahoone on ehitatud mitmes järgus. Tema vanim osa on 18. sajandi lõpu kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis. 1900. aasta paiku lisati sellele algsega risti paiknev teine tiib, mis tegi hoone endisest pea poole suuremaks. Kogu hoonele anti selle ümberehitusega juugendlik väliskuju. Uus hoone sai püsida aga ainult mõne aasta, kuni 1907. aastal valla pääsenud tulekahju jättis sellest alles vaid müürid. Tulekahjujärgselt taastati mõisahoone arhitekt Otto Wildau projekti järgi küll endises mahus, kuid juugendi asemel hakkas domineerima seal neoklassitsism, millele lisandusid vaid üksikud neobaroksed ja

juugendlikud sugemed.
Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones kool. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, kuid erinevalt peahoonest on need reeglina ümber ehitatud.

Uue-Suislepa mõis

Uue-Suislepa ehk Suislepa mõis (saksa k Suislep) asutati 1796. aastal, kui Vene keiser Paul I eraldas ta riigile kuuluvast Vana-Suislepa mõisast ning kinkis Ernst Mengdenile. 1799. aastal siirdus mõis von Kruedeneride aadliperekonna valdusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Katusekorrusega varaklassitsistlik peahoone püstitati Õhne jõe kõrgele kaldale üsna varsti peale mõisa asutamist, ligikaudu 1810. aasta paiku.  Kolme akna laiusel pealeehitusel on kolmnurkfrontoon, hoone katusel asub kaheksanurkne lahtise rõduga vaatetorn. Püstitati ka mitmeid kõrvalhooneid.

Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool, kes tegutseb seal tänini. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, neist pilkupüüdvaim on mõisasüdamest mõnisada meetrit loodes paiknev tuulik.  Ajalooliselt otse mõisasüdames Õhne jõe ületanud Viljandi-Pikasilla maantee on kaasajal viidud paarsada meetrit edela poole ning mõisasüdant ei läbi (vanal teesihil ei ole autoga ületatavat silda).

Tarvastu Peetri kirik

Kirik on Tarvastus olnud juba väga kaugest ajast. Paavsti arhiivis säilinud andmete järgi oli Tarvastus ristiusu jälgi juba 13. sajandi alguses. Tarvastu kiriku ehitamine algas enam-vähem üheaegselt Tarvastu lossi ehitamisega. Vana kirik oli märksa väiksem kui praegune, tal oli võlvitud lagi ja algselt puudus torn. Põhjasõja ajal langesid laevõlvid sisse, siis tehti nende asemele puitlagi.
1771. a. ehitati vanale kirikule põhjapoolsesse otsa 5 sülla pikkune jätk. Samal aastal valmis ka torn, mille tippu ehtis kukk.
6. mail 1892 põles vana kirik ära. Kiriku torn süttis välgulöögist. Kirikust jõuti päästa kroonlühtrid, pingid, orel, kantsel ja altar koos maaliga. Loodeti, et põlev torn kukub kirikust eemale, kuid tuule suuna tõttu kukkus torn katusele ja süütas terve kiriku. Õhtuks olid kirikust järel ainult kivist müürid.
6. aprillil 1893 alustati taastamistöid. Ehitati uus torn, mille kõrguseks sai 204 jalga (58,2 m). Ehitati koorid ja altarist mõlemale poole käärkambrid, mida varem polnud. Käärkambrid kaunistati väikeste nurgatornidega, mis mõjus kiriku välisilmele soodsalt. Tornikukk asendati kullatud ristiga.
5. septembril 1893 pühitseti kirik uuesti. Muret tekitas tornikell, mis oli alla kukkudes viga saanud. Kell viidi küll uuesti üles, kuid see purunes varsti kukkumisvea tõttu.
9. novembril 1897 vahetati 240- aastane kell uue vastu, mis on tänaseks küll remondi läbi teinud, kuid heliseb siiski kirikutornis edasi. Samal aastal vahetati ka orel suurema ja võimsama vastu.
Vanast kirikust on praeguseks säilinud vaid kroonlühtrid ja altar koos maaliga, mille maalis 1859. aastal Th. Thieme ja kirikule kinkis Tarvastu parun C. von Mensenkampff. Marmorist altarilaua kinkis kirikule pastor Michael Jürmann, kes teenis kogudust 40 aastat- 1883-1923.

 


Suislepa apostliku õigeusu kirik

Suislepa apostliku õigeusu kirik on kirik Viljandi maakonnas Tarvastu vallas Suislepa külas.

Kirik ehitati 1890.a ja õnnistati sisse 06.05.1891.a. Projekti autor A.Edelson. Ehitusmaterjalidena kasutati maakive ja punaseid telliseid. II MS ajal sai kirik mürsutabamusi. Kogudus suleti 1961.a tuues ettkäändeks riigimaksude mittetasumise ning kogudese soovimatuse kirikut ülal pidada.

Mensenkampffide hauakabel

Tarvastu ordulinnuse lähedal paikneb XIX sajandi alguses ehitatud klassitsistlikus stiilis hauakabel. Hoone omapära rõhutavad kõrge püramiidjas katus ja paarissammastega portikused kõigil neljal küljel.

Huvitav teada:
  • Mausoleumi lasi püstitada kohalik mõisaproua oma abikaasa mälestuseks.
  • Et paremini hauakambrini pääseda, ehitati 1878. aastal üle jõeoru rippsild, mis hiljem Viljandi linnale kingiti ja praegugi lossimägedes kasutusel on.

Tarvastu ordulinnuse varemed

Ordulinnus on ehitatud tõenäoliselt 14.saj. arvatavale eestlaste maalinna kohale maalilisel jõekaldaga piiratud mäenõlval.
Ehitise põhjaküljel oli vesiveski, mis täitis ka strateegilist ülesannet kaitstes ligipääsu kindlusse. Sama osa etendas ka vesiveski kõrval olev torn.
Liivi sõja ägedates võitlustes käis kindlus käest kätte, pommitamise, põlemise ja püssirohuga õhkimise tagajärjel jäid võimsast ehitisest järele vaid müürid.
Ordulinnuse lähedal paikneb XIX sajandi alguses ehitatud klassitsistlikus stiilis hauakabel.